Miks inimesed käituvad just selliselt nagu nad käituvad? Kuidas tagada motivatsiooni ja pikaajalist pühendumist? ... ning kõik need muud küsimused, mis töös inimestega ikka ja jälle esile kerkivad. Õnneks on tänane neuroteadus jõudnud tasemele, kus ajus toimuvaid protsesse ollakse suutelised juba üsna hästi tõlgendama ja see on võimaldanud neid tulemusi ka edukalt praktikasse rakendada. Hea kui mingi osa sellest teadmisest jõuks mingil ajahetkel ka igapäevasess rakendusse, leiab see siis aset eriala professionaalide, coachide või juhtide kaudu. Eriti aktuaalne on see täna, kus inimkapital on kriitiliseks ressursiks.

Järgnevas postituses peatun lähenemisel, mille eesmärgiks on luua püsivaid muutusi, toetudes inimese sisemisele motivatsioonile ja valmisolekule panustada. Selleks, et mõista miks ja kuidas, tuleb süüvida närvisüsteemi toimimisse. Lugeja säästmiseks püüan seda teha võimalikult lühidalt ja maalähedaselt ning mitte sukelduda väga sügavale teoreetilistesse nüanssidesse. 

Antud lähenemisele on üles ehitatud ka coachingu meetod, mida nimetatakse visioonil baseeruvaks coachinguks. Peatun sellel lähemalt järgmises postituses.

Tänase maailma vundamendiks on ratsionaalne, tulemustele orienteeritud mõtteviis. Kuigi eesmärgid ja tulemustele suunatus on vaieldamatult olulised, ei pruugi pelgalt eesmärkidele keskendumine olla otsetee nende saavutamisele. Tundmata närvisüsteemi funktsioneerimist, võib soovitud tulemusteni jõudmine osutuda oluliselt keerukamaks ja lühiajalisemaks, kui seda teha neuraalseid alusmehhanisme arvestades.

Uuringud on näidanud, et keskendudes ainult välistele eesmärkidele, saavutatakse küll lühiajaline käitumise muutumine, kuid sageli puudub selles emotsionaalne valmisolek nende saavutamise nimel pikaajaliselt pühenduda. Keskendumisel pelgalt välistele vajadustele, kaasneb teadvustamata stressireaktsioon, mille tulemusel aktiveeruvad psühhofüüsilised protsessid, mida kutsutakse negatiivseteks emotsionaalseteks käivitajateks (NEA). Selle asemel, et avada inimest loovusele, uutele võimalustele jms, tingib NEA inimese alateadliku kaitsepositsiooni. Tulemuseks on pärsitud kognitiivne, emotsionaalne ja tunnetuslik funktsionaalsus ning vähenenud kohanemis- ja õppimisvõime.

NEA aktivatsioonil mängivad olulist rolli negatiivsed emotsioonid nagu: hirm, ärevus, süütunne, keskendumine probleemidele ja –nõrkustele, samuti ka vastuolulised suhted või suhete puudumine.

Negatiivsetele emotsionaalsetele käivitajatele vastupidise reaktsiooni tekitavad positiivsed emotsionaalsed käivitajad (PEA). Need tingivad avatuse uutele ideedele ja suurenenud kognitiivse võimekuse, tunnetusliku ja emotsionaalse positiivsuse ning soodustavad turvatunde loomist, mis omakorda aitab aktsepteerida väljakutseid ja probleeme, mitte nende eest põgeneda. PEA–d aktiveeruvad läbi keskendumise enesearengule, oma vajadustele ja tugevustele ning on seotud positiivsete emotsioonidega.

Uuringutest selgub ka, et nende kahe oleku aktiveerumisel on oluline osa sümpaatilisel ja parasümpaatilisel närvisüsteemil ning nendevahelise aktivatsiooni suhtel.

Sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem on autonoomse närvisüsteemi kaks erinevat alamsüsteemi, mis kontrollivad suuremat osa väljaspool teadvustatud kontrolli toimivatest keha süsteemidest (näiteks südame löögisagedus, hingamine jne).

Sümpaatiline närvisüsteem (SNS) aktiveerub kui puutakse kokku stressi tekitava või kaitseseisundit tingiva olukorraga, tekitades kehas nn. põgene / võitle reaktsiooni. SNS aktiveerumine toob kaasa pulsisageduse kasvamise ja vererõhu tõusu, samas kui veri suunatakse peamiselt sellistesse piirkondadesse, mis on olulised ellujäämise tagamiseks. SNS aktiveerumine on seotud negatiivsete emotsioonide nagu hirm, vastikus, ärevus jms. Seejuures võib SNS käivitav sündmus olla nii reaalne kui kujuteldav. Parasümpaatiline (PNS) aktiveerub kui keha on tasakaalus ja puhkeseisundis. PNS madaldab südame löögisagedust ja vererõhku, vallandab verre mitmeid kasulikke hormoone, suurendab kognitiivset võimekust, -tunnetuslikku ja emotsionaalset avatust käitumise muutustele. Selles olekus on inimene rahulikum ja suurenenud õppimisvõimega.

Kuigi SNS ja PNS aktiveerumine ei ole vastastikku välistavad, omavad nad uuringute kohaselt üksteist allasuruvat efekti. Uuringute kohaselt tagab optimaalse aktivatsiooni olukord kus parasümpaatilise – sümpaatilise närvivõrgustiku aktivatsiooni vahekord on 3:1 kuni 5:1.

Vastavalt sellele, kas domineerib PEA või NEA, on ka inimese tunded, mõtted ja käitumine ajendatud antud aktivatsioonist. Teise olekusse jõudmine osutub võimalikuks kui tasakaalustub mõju positiive ja negatiivse ning SNS ja PNS erutuse vahel ja emotsionaalse intensiivsuse tase langeb. Juhul kui emotsionaalne intensiivsus on kõrge, alternatiivi kasutamise võime väheneb. 

Seega keskendumine pelgalt probleemidele või väljapoolt motiveeritud vajadustele toob kaasa organismi kaitseseisundi, madalama motivatsiooni, väiksema emotsionaalse ja sotsiaalse avatuse ning muudab keerulisemaks muutuste tegemise. Samas kui positiivsele keskendumine toetab sisemist motivatsiooni, suurendab valmisolekut astuda vastu väljakutsetele, loob avatuse uutele ideede ja võimaluste märkamisele.

Järgmises postituses kirjeldan, kuidas kasutab coaching seda lähenemist praktikas.