Emotsionaalse süsteemkäsitluse kohaselt viitab see ühele peamisele printsiibile mida kutsutakse „selfi“ kaotamiseks või „sulandumiseks“. See on nähtus kus inimene samastab end organisatsiooni, grupi inimeste või teise inimesega määral, mil piir enda ja samastatava poole vajaduste, tunnete ja mõtete vahel muutub niivõrd ebamääraseks, et enam ei tehta vahet, kas need kuuluvad inimesele endale või kellelegi teisele. Selline piiri hägustumine ja sellega kaasnev enda vajaduste allasurumine, toob kaasa iseseisvuse vähenemise, sellest tingitud ärevuse kasvu, emotsionaalsed otsused ja pärsivad uute ideede teket.

Sageli on see seotud nähtusega mida kutsutakse ülefunktsioneerimiseks / alafunktsioneerimiseks, kus üks pool  võtab järjest enam vastutust, jättes teisele poolele üha vähem võimalusi oma aktiivsuse ja initsiatiivi näitamiseks. Alafunktsioneerija muutub selle tõttu üha enam ebakindlamaks ja abitumaks ning teine pool saab sellest ainult hoogu juurde. Tulemuseks rahulolematus alafunktsioneerijaga, mis võib lõpptulemusena viia ka tema lahkumiseni organisatsioonist. Juhul kui muster kinnistub, siis ei ole kasu inimeste vahetumisest, sest uute inimese puhul kordub kõik sarnaselt.

Selles valguses võib välja tuua ühe suurtele liidritele omase oskuse mis neid keskpärastest juhtidest eristab – oskus aidata inimestel kasvada, lasta neil tunnetada oma olulisust, suurendada nende eneseusku ning piltlikult öeldes „tõsta nad liidriga samale kõrgusele“. See aitab inimesel säilitada oma unikaalsust, kasutada oma tugevusi ning loob pinnase loovuse ja aktiivsuse tekkeks.